Eeva Holm: Kas eestikeelne lasteaed on Eestis diskrimineeriv?

Lasteaiajuhataja ja alushariduse pedagoog Eeva Holm kirjutab alushariduse seaduse muutmise problemaatikast ning selle olulistest mõjudest eesti keele arengule ja säilimisele.
Artikkel toob välja miks on väga oluline eristada termineid “eestikeelne rühm” ja “eesti õppekeelega rühm”. Lisaks paneb artikkel sügavalt mõtlema, kas lasteaia riiklikus õppekavas kehtiv alusväärtus, et Eesti lasteaed seisab eesti keele ja kultuuri säilimise arengu eest, võib praeguste arengute puhul jääda pelgalt sõnakõlksuks?
Kas eesti laste ülesanne on lasteaias ise õppida oma emakeelt või õpetada seda muukeelsetele lastele?
Kas eestikeelne lasteaed saab tõesti olla Eestis diskrimineeriv?

  • Eesti õppekeel ei taga, et lasteaed on ka eestikeelne
  • Eestikeelne rühm säilib siis, kui muukeelseid lapsi on 10 protsenti
  • Ametnike arvates on muukeelsetele lastele piiri kehtestamine diskrimineeriv

Haridus- ja teadusministeeriumi ametnikud arvavad, et eestikeelne lasteaed on Eestis diskrimineeriv ning diskrimineerimise lõpetamiseks soovitakse alushariduse seadusest eemaldada punkt, mis kohustab omavalitsusi tagama eesti keelt kõnelevale lapsele eestikeelse lasteaia või rühma. Kuigi praktikas ei saa paljudes Tallinna ja Ida-Virumaa lasteaedades eesti laps juba ammu valida eestikeelset lasteaeda, siis nüüd soovitakse seda seadusetut olukorda ka seadustada.

Sõnad “eestikeelne rühm” on kavas seaduses asendada sõnadega “eesti õppekeelega rühm”. Ametnikud ütlevad, et eestikeelse hariduse õigus olevat nii tagatud, kuid haridus ei saa olla mingikeelne, ainult õppetegevus saab seda olla. Seetõttu tuleb ka uues seaduses kasutada mõlemat terminit, nii “eestikeelne” kui “eesti õppekeelega” ja need peavad olema selgelt eristatud.

Eesti õppekeelega lasteaed ei taga, et see lasteaed on eestikeelne, kuna võib tähendada, et enamik lapsi on seal muu kodukeelega, kes alles õpivad eesti keelt. Eestikeelne lasteaiarühm muutub päevapealt venekeelseks, kui sinna lisada 10 vene emakeelega last, kes eesti keelt ei oska.

Kavandatud muudatused näevad seejuures ette, et eesti õppekeelega rühmas peab olema üks C1-tasemel eesti keelt oskav õpetaja, aga kui omavalitsus ja hoolekogu tahavad, võib sinna lisada 50 protsendi ulatuses muu õppekeele. Selline muudatus võib sobida muukeelsele lapsele, kuid ei taga enam kuidagi eesti lapsele eestikeelset rühma Eestis.

Eestikeelne rühm on tagatud siis, kui seal ei ole üle kümne protsendi eesti keelt mitteoskavaid lapsi, leiavad paljud kogemustega õpetajad. Sellise piiri seadmine on aga ametnike (kes ammu enam ise kedagi õpetanud ei ole) arvates diskrimineeriv. Samuti on ametnike hinnangul diskrimineeriv, kui muu kodukeelega lapsed ei saa suhelda eesikeelses rühmas oma emakeeles. Samas, kui seda võimaldada, muutub rühm paratamatult muukeelseks.

Eestikeelne lasteaiarühm muutub päevapealt venekeelseks, kui sinna lisada 10 vene emakeelega last, kes eesti keelt ei oska.

Kui rühmas on üks C1-tasemel eesti keelt valdav õpetaja ja rühm on nimetatud eesti õppekeelega rühmaks, ei tähenda see, et rühm on tegelikkuses eestikeelne ja kõik lapsed kohe eesti keelt oskavad. Suure tõenäosusega ei oska teise emakeelega lapsed eesti keelt väga hästi veel kooli minneski.

Kusjuures ka C1-tasemel eesti keelt oskav õpetaja ei pruugi järgida eesti kultuurile omaseid kombeid, tavasid ja traditsioone, kui ta on muu emakeelega ja siin integreerunud, mitte assimileerunud. Selle õpetaja rühmas võivad kadrisandid vabalt välja näha nagu 1. septembril vene õppekeelega kooli minevad tüdrukud (näide päriselust).

Nii kehtivas kui ka tulevases õppekavas käsitletakse teise emakeelega last erivajadusega lapsena, kellele tuleb kohaldada erisusi. Samas saab ilma lisakulutusi tegemata ja lisapersonali palkamata rühmaõpetaja tavaliselt ise muukeelsete laste õpetamisega hakkama, aga seda juhul kui tema rühmas ei ole selliseid lapsi rohkem kui kaks. Eestikeelsetele rühmadele, kus on keelelise erivajadusega lapsi praegugi palju rohkem, pole aga mingit abi seni pakutud ning kõnealuste muudatuste vastuvõtmisega läheb olukord tõenäoliselt veel hullemaks.

Kannatavad eesti lapsed, kellele emakeele õpetamiseks enam tähelepanu ei jagu. Poliitikute jutust jääb mulje, justkui eesti lapse ülesanne lasteaias polekski ise õppida, vaid muukeelsetele lastele eesti keelt õpetada. Eesti lapse olukord on seega muutumas hullemaks kui minu vanaemal, kelle õppekeeleks tsaariaegses algkoolis oli ainult vene keel. Samas oli tal kooli minnes emakeel juba heal tasemel ja kaasõpilastega sai suhelda ikka eesti keeles. Ka õpetaja emakeeleks oli eesti keel ning ta tundis eesti kombeid, tavasid,

Kaheksakümnendate alguses, kui eesti lapsed pidid eestikeelses lasteaias hakkama õppima vene keelt, protesteeriti selle vastu jõudsalt. Nüüd kavatsetakse lastelt eestikeelne lasteaed seaduslikult ära võtta ja vabas Eestis ollakse sellega nõus? Olude sunnil saaksid eesti lapsed tulevikus vene keele selgemaks kui mõni muukeelne laps eesti keele. Okupeeritud Eestis algas sellise intensiivse võõrkeele õppe tõttu revolutsioon, aga kas ka vabas Eestis?

Leian, et eesti lapsel on Eestis õigus mitte pelgalt eesti õppekeelega, vaid eestikeelsele lasteaiale, ning see õigus ei diskrimineeri ühtegi sisserändajat.


On igati tervitatav, et riigikeelt hakkavad lasteaias õppima ka teise emakeelega lapsed, kuid seda ei tohi korraldada eesti lapsi diskrimineerides nende endi rahvusriigis. Leian, et eesti lapsel on Eestis õigus mitte pelgalt eesti õppekeelga, vaid eestikeelsele lasteaiale, ning see õigus ei diskrimineeri ühtegi sisserändajat.

Muide, kehtivas lasteaia riiklikus õppekavas on praegu alusväärtusena kirjas, et Eesti lasteaed seisab eesti keele ja kultuuri säilimise ja arengu eest. See lause võib aga praeguste arengute puhul pelgalt sõnakõlksuks jäädagi.

Sellise alusväärtuse tegelikuks realiseerumiseks tuleks kehtiva seaduse § 8 lõige 2 alles jätta ning täiendada seda lausega: “Eestikeelses rühmas ei ole teise emakeelega lapsi üle 10 protsendi.” Nii saab tagada, et eesti lasteaed ja rühm oleks ka tulevikus eestikeelne ja eesti kultuuri kandev. Laps omandab kultuuri selle sees kasvades – eesti keelt ja kultuuri annavad edasi eesti õpetajad ja eesti lapsed.

Eestikeelsesse rühma olgu aga oodatud teise kodukeelega lapsed, kes on valmis ja võimelised kiiresti assimileeruma, mitte jääma seal pikalt erivajadusega lapseks või täitma eesti keele ja kultuuri “rikastamise” ülesannet, mida põhiseadust eiravad poliitikud neile ette näevad.



Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.